„PUUDUTA MIND“ 293. SAADE Loodusterapeutide ja arstide koostöö on lõpuks võimalik? Vastamisi on tervendaja ja perearst
Müstilistele ja vahel ka maistele teemadele pühendunud ajakirjaniku Sirje Presnali ja Õhtulehe veebi loovjuhi Anu Saagimi „Puuduta mind“ saate külalisteks on seekord biodünaamilise hingamise ja trauma vabastuse praktik Helen Haava ja perearst Helen Lasn. Dalai-Laama on öelnud et Igaühel meist, kes me oleme osa seitsmest miljardist selle planeedi elanikust, on õnneliku ühiskonna loomisel oma roll ja vastutus. Õnneliku elu loomine algab iseendast, oma perekonnast ja kogukonnast ning levib sedakaudu üle kogu maailma. Kuldsed sõnad, kas pole, aga kuidas see päriselus võiks toimida? Siit tuleb kahe naise lugu, keda ühendab üks suur unistus – luua toimiv koostöö tervendajate, praktikute ja arstide vahel.
Naised, teid ühendab üks suur unistus – luua toimiv koostöö terapeutide, praktikute ja arstide vahel
Helen Lasn: Tõepoolest, tahtsime luua koostöö terapeutide, praktikute ja arstide vahel, sest koostöös saavutame kiiremini muutusi ühiskonnas, lahendades probleemide algpõhjuseid Meie missiooniks on näidata inimestele nende isetervendamisvõimet läbi kehapõhiste teraapiate ja praktikate. Aidata leida lihtsalt, kiirelt enda hetkeolukorrale ja isikupärale sobivad teraapiad.
Helen Haava: Mind on alati köitnud inimene ning inimese tegelikud, piiritud võimed. See on tõuganud mind 16 aasta jooksul õppima erinevaid teraapia, meele ja kehatöö tehnikaid ning süüvima tervisliku toitumise nüanssidesse. Ma usun koostöösse, keha enesetervenemisvõimesse, üksteise toetamisse, teadusesse ja sellesse, et me oleme loodud elama rõõmus.
Üks teist on nagu päris arst ja teine on täiendmeditsiini valdaja.
H.H: Praktik ütlen mina, mitte arst.
Kas täiendmeditsiinis ei saa olla arsti tiitliga või saab?
H.L: Täiendmeditsiinis ikka saab olla arst.
Kui sina lähed oma perearsti kohalt ära ja suundud täiendmeditsiini, siis sa oled täiendmeditsiini arst põhimõtteliselt?
H.L: Jah, absoluutselt, mulle näiteks meeldibki, kui keegi küsib minu käest, kui ma ei olegi enam perearst, siis kes ma olen. Mina oleks holistiline arst ja ma võin seda selgelt ka välja öelda. Arst saab alternatiivseid praktikaid alati üle võtta enda meditsiini ja see ongi täiendmeditsiin, üks ei välista teist kohe kindlasti.
Meie kehad on erakordsed ja vajavad ka erakordset lähenemist, me ei saa seda enam kauem eirata
Kui me sellest täiendmeditsiinist hakkasime juba rääkima, siis kas saime õigesti aru, et on meditsiin ja täiendmeditsiin, täiend tähendab lisa. Kõigepealt, kui mul on midagi vaja, siis ma lähen ikka perearsti juurde või võin kohe pöörduda loodusterapeudi poole?
H.H: Oleneb probleemist, kui on tegemist lihtsalt stressi, depressiooniga või kehas on pinged, siis võib ennetustegevusena tulla minu juurde hingamisteraapiasse. Aga kui on ikka mõni tõsisem häda, siis kõigepealt loomulikult arsti juurde.
Kust see piir jookseb? Kust algavad tõsisemad probleemid, tood ehk mõne näite?
H.L: Mina ütleksin lihtsalt seda, et inimene peaks olema selles kohas endaga, kus ta saaks aru, kus tal on päris probleem ja kus tal on tekkinud kas ülepingest probleem või mingist hetke olukorrast teatud nihe. Võibolla seda ei ole lihtne kohe üks ühele seostada, aga kui inimene kuulab enda sisetunnet ja teab, mis temaga päriselt igapäeva elus toimub, siis ta saab aru kui midagi on valesti.
Oleme kõigest loomulikust nii palju kaugenenud. Tahame, et keegi teine ütleks, kas meil on nüüd päris haigus või mingi selline asi, mida saaks mingite muude meetoditega lahendada. Ja me usaldame seda teist ehk väljast tulnud inimest rohkem kui iseennast. Kõige tähtsam küsimus on alati, et mis sa ise arvad, mis sa ise tunned, kust sinu probleemid üldse pärit on.
Öeldakse, et alkoholism on päris haigus, depressioon samuti. Kas on siis?
H.L: Eks nad ikka on. Need on arenenud teatud sündmustest. Alkohoolikuks ei muutu inimene nipsust. Seal on tõenäoliselt väga sügavad elutraumad all, miks ta seda teed on läinud. Ta ei oskagi teisiti. Võib-olla on ta sellisest perest pärit, kus neil oli see nii-öelda traditsioon. Me oleme väga suured traditsioonide fännid iseenesest. Tegelikult inimesed harjuvad ära selle keskkonnaga, kus nad elavad, nad ei näe, kas see on normaalne, on see neile hea või halb.
See ongi see, kus mina oma praktikas olen hakanud väga palju nägema, et kui inimene muudab oma keskkonda, muudab mingi väikse asja oma elus ära, siis tegelikult tal võib peavalu, migreen või kroonilised valud väheneda. Need on just sellest, et ta on suutnud enda elule otsa vaadata ja saab aru, mis on tema jaoks negatiivne.
Kõik, mis on meie jaoks meie ümber negatiivne, teeb keha haigeks, see on väga lihtne. Me peaks ise valima endale neid keskkondi ja tegevusi millega saame oma keha hoida. Loogiline, kui teeme positiivseid või neutraalseid tegevusi, siis saame oma keha tervena hoida. See on minu suur nägemus kogu sellest asjast.
H.H: Mulle meeldib doktor Gabor Mate, kes räägib sõltuvustest hästi palju ja tema toobki välja, et kõikide sõltuvuste taga on mingisugused traumad. Doktor Peter Levine, kes on üle 50-aasta uurinud traumat, kuidas see meie elu mõjutab, ka meie igapäevast toimimist, räägib samamoodi, et paljud asjad, peavalud, halb enesetunne või mõned pinged kehas, sõltuvused, tekivad sellest, et kusagil on kehas võitle-põgene reaktsioon lõpetamata. Tihtipeale ikkagi need probleemid tulevad kuskilt elu sündmusest, situatsioonist, kus meie närvisüsteem ei ole millegagi hakkama saanud.
Lähme konkreetsete asjade juurde. Kas saame kohe siin kohapeal mingi trauma ära vabastada? Ja kas trauma võib olla ka anonüümne?
H.H: Selle tehnika puhul mulle meeldibki, et sa ei pea teadma, mida sa vabastad, keha lihtsalt teeb oma tööd ja pärast on hea olla. See praktika, mida mina teen, on somaatiline praktika, kus läbi hingamise läheme läbi keha kaitsekihtidest ja siis saab keha teha enda tööd, ennast ise tervendada.
Aga kõigepealt soovitan alati hingata loomulikult. Kui see ei aita ja ärevus on sees, siis võib teha tulehingamist, mis viib selle tule kehast välja. See tähendab kiiret hingamist.
Kas läbi nina?
H.H: Just.
H.L: See on nagu joogahingamine tegelikult. Või siis hoiad ühte ninapoolt kinni, hingad sisse ja siis teiselt poolt välja. Lased nii edasi tagasi ja see on väga efektiivne. Need on joogast pärit hingamised. Mina pooldan alati holistilist lähenemist inimesele, mis on minu kirg olnud tegelikult terve elu, üliõpilasest saadik. Tuleb vaadata inimest kui tervikut ja elu on õnneks pakkunud mulle nii palju võimalusi, et seda kõike kokku integreerida.
Kõik, mis on meie ümber negatiivne, teeb meie keha haigeks
Kas sa vastuollu enda või teistega ei ole läinud?
H.L: Iseendaga? Ei, ma ei ole kunagi vastuollu läinud iseendaga, see on ainuke koht, kus ma kardan vastuollu minna. Kui lähengi, siis ma ei tee kellelegi midagi halba ja miks ma ei võiks kasutada siis kõiki maailma teadmisi iseenda peal ja siis ka teistele soovitada, kui need toimivad. Kellega ma ikka siin vastuollu lähen.
Vastuolu on väga suhteline nähtus. See on inimmõistuse genereeritud, mingi ego baasil konkreetne situatsioon ja kellegi ego vajadus välja elada. Mina selliste asjadega üldse ei tegele. Mina ravin ja toetan inimesi. Tahan, et minu inimesed ja patsiendid oleksid terved, väga lihtne. Ja see ei ole mingi vastuolu mitte kellegagi. See on muidugi minu nägemus, kuidas üks arst peaks töötama ja töötab. Mina töötan vähemalt nii.
Seega, arstina võid sa tablettide asemel soovitada mulle joogatundi, hingamisteraapiat või lihtsalt keskkonda vahetada?
H.H: Või siis minna reikisse, tre-praktikaid kogema, neid variante on hästi palju.
Just, pakutavat on nii palju, kuidas see õige leida?
H.H: Meie Rikardia kogemusnõustamise kodulehel on test, mille võiks läbi teha. Nii on kõige lihtsam leida endale sobivaim variant. Teine variant on kuulata enda sisetunnet – kuhu mind kutsub kõige rohkem, mis on mulle aktsepteeritav, mida ma julgen proovida, mida mitte.
Ärevus juba krooniline massihaigus, iga teine on ärevuse patsient
Võibolla järjest kõik ära proovida ja siis otsustada.
H.H: Ka see on variant. Tegelikult tuleks iga nädal leida enda jaoks üks kuni kaks tegevust, mida ma teen pidevalt, mis mind aitab. Aga et selleni jõuda, tuleb seda proovida ja kogeda. Ükskõik, mida mina räägin, mida proovida, see ei pruugi sinu peal üldse toimida. Sa peadki leidma selle oma asja, mis sind aitab ja seda saad sa ainult läbi oma kogemuse.
Lisaksin meie kodulehe kohta veel midagi. Eile õhtul just käisin ja võtsin sealt ärevuse bloki, sest mul on neid ärevaid patsiente pärast Covidit väga palju. Ka enne seda oli ärevus juba krooniline massihaigus, aga praegu on praktiliselt iga teine ärevuse patsient. Vaatasin siis, et mida seal pakutakse sellise teema puhul ja mulle väga meeldis see test. Seal oli väga palju küsimusi suurte ja laiade vastustega. Inimene saab ise valida enda kaebused, kaasuvad haigused, ka oma ootuse mida ta tegelikult ootab iseendalt, kui ta saaks abi jne. Juba ainult see üks blokk, mida vaatasin, aitab inimest väga palju.
Meie oleme keskeas naised siin, ei ole enam väga noored, elu on üht-teist meile teele veeretanud. Lihtsamate vaeguste puhul on mind näiteks aidanud muusikateraapia. Samuti on mulle abi pakkunud reiki ja hingamisteraapia. Grupihingamisega toimub imesid. Jooga aitab samuti väga hästi. Kui teed kasvõi ühe seansi ära, leiad jälle oma õige hetke.
Kui seda kõike endale pakkuda ja täiesti eelarvamuste vabalt, siis toimub imesid. Muidugi peavad ka tegijad olema head, kelle juurde sa lähed.Aga mitte jääda kinni sellesse, et see on uhhuu ja too on uhhuu, tõmbad endale risti ette ja seda ei proovi. Ütlen ausalt, et mina ei ole antidepressante kunagi elus võtnud ja õnneks mul ei ole neid ka vaja olnud.
Tunnen juba eos ära, kui minu telg hakkab paigast liikuma, siis on see mulle häirekell. Kui lähen hommikul kodust välja, siis minu telg peab olema paigas ja selle saan paika nii, et võtan hommikul kümme minutit ja mediteerin, vaatan loodusesse, joon oma teed ja tunnetan läbi keha, mida see päev mulle pakub. Need on nii lihtsad asjad kõik, mida kuskil ei õpetata, rääkimata koolist.
Inimene ongi müstiline olend, mitte robot
Seda räägid sa siis perearstina ka oma patsientidele?
H.L: Minu vastuvõtt ei võimalda seda teha ja inimeste teadlikkus on erinev, kuhu ma tahaks ka hüüumärgi tuua. Meie teadlikkus on väga erinevatel tasemetel. Osad inimesed usuvad tabletti, osa joogat, reikit, hookus-pookust või mida iganes. Igaühel on oma usk ja me oleme näinud kuidas usk inimesi juhib siin maailmas. Viimased kolm aastat on olnud kõige parem näide, kuidas usupõhiselt saab teha ükskõik mida.
Minu jaoks on kõige olulisem see, et inimene oleks teadlik oma probleemist. Järgmine samm on see, et ta hakkaks analüüsima ja aru saama, kust tema probleem pärit on. Kas see on lapsepõlvest, mingi äge üleelamine, vanemate poolne väärkohtlemine või mis iganes. Kui inimene hakkab natuke juba analüüsima, saab teadlikuks oma probleemist ja selle põhjusest, siis tal on lihtsam edasi minna. Kui ta võtab need praktikad, näiteks hingamise, siis hingamises võib tulla selliseid taipamisi, mille peale muidu üldse ei tuleks oma mõistusega. Sa mõtled, et sa oled väga loogiline, analüüsid kõik läbi, aga sa ei tule selle ühe väikese asja peale. Aga kui sa käid seal seansil ära, siis sa hingates saad aru, et vot see oligi minu probleem.
Tundub pisut müstiline.
H.L: Tundubki, kui sa ei ole seda kogenud, siis sa ei saa aru ja sa ei pruugi osata seda ka sõnadesse panna, mis su probleem on, aga sa saad aru mis see oli ja tegelikult sa lahustad selle seal kohapeal ära. See ongi müstiline. Inimene ongi müstiline olend, mitte robot. Me kõik arvame, et inimene koguaeg käib ja teeb käsu peale asju. Inimese keha töötabki tegelikult väga müstiliselt, see lähebki väga müstikaks siin meil kätte ära.
Vaata saadet SIIN.