Terapeute ja praktikuid ühendava ettevõtte Rikardia üks asutajatest Helen Haava tõdeb, et suurenenud stressitundlikkuse või vähenenud vastupidavuse põhjusteks võivad olla varasemad traumakogemused. Ta usub, kuigi traumaga seotud kogemused võivad suurendada inimese läbipõlemise tõenäosust, siis organisatsioonidel on suurim võime ennetada läbipõlemist kõigi oma töötajate jaoks.

Läbipõlemisel on viis faasi

Helenil on läbipõlemisega omad kogemused. Ta oli 20ndates pearaamatupidaja, kes sai ühel hetkel ettevõttes endale lisaks ka regionaalse rolli. Kuna tööd oli palju ja õppimine võttis aega, olid tööpäevad pikad ning sageli tegi ta tööd ka nädalavahetustel.

Ta kirjeldab, et läbipõlemise esimeses faasis oli kõik tore – ta sõitis positiivse stressi laineharjal, ülimalt kirglik ja õhinal. Töö oli põnev, oli ülimalt motiveeritud.
Teises faasis tekkis saavutusvajadus, töönarkomaania. Stress muutus negatiivseks, tekkisid unehäired.
Kolmandas faasis tekkisid hooletusvead ja mäluprobleemid, oli pidevalt väsinud.
Neljandas faasis langes enesehinnang, immuunsüsteem nõrgenes ja ta koges tuimust, pessimismi, muutus aeglaseks.
Viiendas faasis oli ta üliväsinud ja suutis mõelda vaid kojujäämisele (ta ootas sel ajal oma esimest last), iga väiksemgi töine pingutus käis üle jõu. Õnneks jäi Helen koduseks, sai kaks last. Tema puhul tekkis töölemineku isu uuesti alles 3 aasta pärast.

Helen ütleb, et läbipõlemine juhtub tihti suure saavutusvajadusega töötajate või inimestega, kes soovivad midagi ühiskonnas muuta, kes usuvad, et suudavad kõike, on oma töös kirglikud ja põhjalikud, ent kui loodetud tulemust ei järgne, muutub kirg pettumuseks.

Kõige levinumad töökeskkonnast tingitud põhjused on:

• Ülekoormus: inimesed, kes tunnevad, et neil on liiga palju tööd, perega seotud kohustusi ja vähe aega, et seda teha, võivad kaotada motivatsiooni ja huvi oma töö või elu vastu.
• Halb töökeskkond: ebameeldiv töökeskkond, probleemid kolleegide või juhtkonnaga. Toe, tunnustuse või ressursside puudumine. Kui inimesel ei ole sõnaõigust, ei tunne ta end turvaliselt ja see tekitab jõuetuse tunde.
• Töökorralduste pidev muutumine: pidev kohanemine uute nõudmiste ja tingimustega võib tekitada stressi ja ebakindlust.
• Töögraafiku pidev muutumine: häirib isikliku elu planeerimist ja suurendab stressitaset.
• Ebapiisav töötaja sisseelamisprogramm: kui inimene pole piisavalt oma tööks koolitatud ja peab ise nö. “ujuma õppima”, on üldiselt tulemuseks madal enesekindlus, madal motivatsioon, suurem vigade oht ja sellest tulenevad pinged meeskonnas.
• Emotsionaalselt kurnav töö: võib hõlmata ametikohti, kus töötajad puutuvad kokku stressirohkete olukordadega või inimestega, kes vajavad emotsionaalset tuge.
• Suur hulk kõrge riskiga või raskeid juhtumeid: näiteks meditsiinipersonal intensiivraviosakonnas.
• Töö ja eraelu tasakaalutus: kui inimene ei suuda säilitada tasakaalu töö- ja eraelu vahel, võib see viia läbipõlemiseni. Vahet ei ole, kas ületöötamine on inimese enda teadlik valik või tingitud töö nõudmistest.
• Tõsised tagajärjed vigade korral: töökohad, kus töötajate otsused või tegevused võivad kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Teised tegurid:

• Füüsilised – uni, võimalikud valud või pinged kehas, toitumine, ainete tarvitamine
• Emotsionaalsed – ADHD, meeleoluhäired
• Kognitiivsed – kalduvus perfektsionismile, pessimism enda või ümbritseva maailma suhtes
• Keskkond – ressursside, tunnustuse, kontrolli või turvalisuse puudumine
• Suhted – toetavate suhete puudumine või võimetus delegeerida

Traumakogemused võivad stressiga toimetuleku muuta raskemaks

Uuringud on näidanud, et suurenenud stressitundlikkuse või vähenenud vastupidavuse taga võivad olla aga ka varasemad traumakogemused. Trauma on oma olemuselt igasugune sündmus või sündmuste jada, mida on meie närvisüsteemi jaoks liiga palju. Dr Peter Levine (NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, doktorikraad ka psühholoogias) on traumat uurinud üle 50 aasta ja toob välja, et iga õnnetus, vapustus, surmaoht, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur võib jätta inimesele psühholoogilise trauma, vähendades töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet.

Helen selgitab, et seda kõike saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega, lubades kõik emotsioonid ja nii traumaeelsed kui ka -aegsed liikumisimpulsid kehaliselt välja elada. Kui eelnevalt nimetatud on aga kehasse “lõksu” jäänud, võivad need kogemused muuta järgnevate stressiteguritega, ka tööstressiga, toimetuleku raskemaks ning läbi selle vastuvõtlikumaks läbipõlemise tekkeks. Helen ütleb, et seda võib võrrelda vett täis klaasi vee juurde kallamisega – hakkab üle voolama ehk iga “käivitaja” töökeskkonnas võib vallandada ängistavaid emotsioone, mälestusi või füüsilisi aistinguid, käivitades traumareaktsiooni, mida isegi ei mõista.

Märkimisväärne hulk uuringuid näitab, et töökoha kultuur ja organisatsiooniline keskkond mängib läbipõlemise tekkimisel olulist rolli. Seega, kuigi traumaga seotud kogemused võivad suurendada inimese läbipõlemise tõenäosust, siis organisatsioonidel on suurim võime ennetada läbipõlemist kõigi oma töötajate jaoks.

Ta usub, et läbipõlemisele on vaja terviklikku lähenemist ja algpõhjustega tegelemist. Iga inimene võib kogeda läbipõlemist erinevatel põhjustel ja erineval viisil. Läbipõlemine võib olla raske ja selle ennetamine ning ravimine võib nõuda professionaalset abi.

Soovitused, kuidas ennast aidata:

• Sea ennast esikohale nii palju kui võimalik, võttes enda jaoks aega iga päev, kasvõi 15 minutit. Mõni hingamisharjutus, meditatsioon, venitus, rahuliku muusika kuulamine või looduses viibimine regulaarselt lühiajalise puhkusena võib teha suuri imesid.
• Leia endale tervisliku toidu lemmikud, maga piisavalt ja liigu regulaarselt.
• Õpi ütlema “ei” ja seadma piire. Sa ei pea kõike tegema ja kõigile meeldima.
• Leia keegi, kellega rääkida – sõber, pereliige või terapeut. Vestlus aitab näha olukorra teisi aspekte.
• Sea prioriteete ja planeeri tõhusamalt aega.
• Töökoha muudatused võivad olla vajalikud, näiteks vähendada töökoormust või paremini korraldada tööülesandeid. Vahel on vajalik töökoha muutus.
• Leia igapäevaelus väikeseid rõõme ja naudinguid – uus hobi, hea raamat või aja veetmine pere ja sõpradega.
• Veeda aega looduses – see aitab lõdvestuda, rahustab, vähendab stressi.
• Leia igal õhtul 3-5 asja, mis läks päeval hästi. Abiks võib olla igaõhtune tänulikkuse praktika, mõeldes selle peale, mille eest just sel hetkel tänulik oled.
• Proovi mõnda teraapiat. Teraapiad aitavad kiiremini tasakaalu leida, kehasse “lõksu jäänud” emotsioone vabastada, kehast blokeeringuid välja tuua ja rõõmu taasavastada. Muutud ise, muutub maailm ümber.

Loe artiklit SIIN.