Helen usub, et läbipõlemisele on vaja terviklikku lähenemist ja algpõhjustega tegelemist. Iga inimene võib kogeda läbipõlemist erinevatel põhjustel ja erineval viisil. Läbipõlemine võib olla raske ja selle ennetamine ning ravimine võib nõuda professionaalset abi.

Suurenenud stressitundlikkuse või ületöötamise taga võivad olla varasemad traumakogemused

Helen toob välja, et märkimisväärne hulk uuringuid näitab, et töökoha kultuur ja organisatsiooniline keskkond mängib läbipõlemise tekkimisel olulist rolli – organisatsioonidel on suurim võime ennetada läbipõlemist kõigi oma töötajate jaoks, kuid suurenenud stressitundlikkuse, vähenenud vastupidavuse, enda tõestamise soovi või töösse justkui põgenemise taga võivad olla varasemad traumakogemused.

Ta lisab, et trauma on oma olemuselt igasugune sündmus või sündmuste jada, mida on meie närvisüsteemi jaoks liiga palju. „Dr Peter Levine, kes on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, on traumat uurinud üle 50 aasta ja toob välja, et iga õnnetus, vapustus, surmaoht, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur võib jätta inimesele psühholoogilise trauma, vähendades töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet. Sama on arengutrauma ehk kiindumussuhte trauma puhul, mis tekib inimese kujunemisaastatel, lapsepõlves,“ lausub Helen.

Ta tõdeb, et seda tüüpi trauma võib tekkida korduvate stressirohkete olukordade, hooletuse, väärkohtlemise või ebakindlate lähisuhete tõttu lapse ja tema vanemate või hooldajate vahel. Lisaks sellele on uuringud tõestanud, et esivanema kokkupuude traumaga võib mõjutada tulevasi põlvkondi, mis tähendab, et meie esivanemate traumad mõjutavad ka meid ning meie suhteid.

Helen selgitab, et seda kõike saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega, lubades kõik emotsioonid ja nii traumaeelsed kui ka -aegsed liikumisimpulsid kehaliselt välja elada. Kui eelnevalt nimetatud on aga kehasse „lõksu“ jäänud, võivad need kogemused muuta järgnevate stressiteguritega, ka tööstressiga, toimetuleku raskemaks ning läbi selle vastuvõtlikumaks läbipõlemise tekkeks.

Helen ütleb, et seda võib võrrelda vett täis klaasi vee juurde kallamisega – hakkab üle voolama ehk iga “käivitaja“ töökeskkonnas võib vallandada ängistavaid emotsioone, mälestusi või füüsilisi aistinguid, käivitades traumareaktsiooni, mida isegi ei mõista.

„Sellistel puhkudel on soovituslik proovida somaatilisi praktikaid. Mõiste „somaatiline“ tähendab „kehaga seotud“, somaatiline teraapia on teraapiavorm, mis keskendub keha ja meele ühendusele. See Ida meditsiinis ning filosoofiates juba ammu tunnustatud kontseptsioon keskendub sellele, et keha ja meel ei ole eraldiseisvad üksused, vaid omavahel tihedalt seotud,“ sõnab ta.