Foto: Shutterstock
Paanikahood, südame pekslemine... Tõhusad näpunäited olukordadeks, kui ärevus üle võtab
Ärevustunnet oleme kogenud kõik. See võib olla meeldiv, näiteks siis, kui ootame sünnipäevapidu või sõpra külla. Teisalt võib see olla sisemine pinge, rahutus, paanika või hirmule sarnane tunne, mis on seotud tegeliku või kujutletava ohu tajumisega.
Mis on ärevus?
Helen selgitab, et ärevuse ülesanne on evolutsiooniliselt olnud panna inimest end ohuolukorras kokku võtma, et valmistuda põgenemiseks. Nimelt aktiveeruvad kas reaalse või kujuteldavad ohu korral automaatsed kehareaktsioonid: võitle-või-põgene või tardu. Võitle-või-põgene võib kaasa tuua füüsilisi sümptomeid nagu kiirenenud südamerütm, higistamine, värinad, lihaspinged. Tardu reaktsiooni võib esineda olukorras, kust me ei saa ei põgeneda ning millega ei saa võidelda. Tulemuseks on kehaliselt, vaimselt ja emotsionaalselt tardumine ning toimuva tuimemalt tajumine.
Ta lisab, et lühiajaline ärevus võib mõningates olukordades olla positiivne, suurendades valvsust ja keskendumisvõimet. Kuid kui ärevus muutub pikaajaliseks, intensiivseks või pidevaks, võib see hakata segama igapäevaelu ja mõjutama tervist.
Miks ärevus tekib?
Ärevusel ei pruugi alati olla selge ja üksainus põhjus. Heleni sõnul võib see olla kompleksne ja mõjutada inimesi erinevalt. Mõjutada võivad bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed või keskkonnaga seotud tegurid.
Dr Gabor Maté (Ungari päritolu Kanada arst, raamatute autor ja rahvusvaheliselt tuntud kõneleja) usub, et peaaegu kõik vaimse tervise probleemid, sealhulgas ärevus, on seotud varasemate traumaatiliste kogemustega, eriti lapsepõlvetraumadega (näiteks hooletussejätmine, perekondlikud konfliktid jms) ning on oma olemuselt toimetulekumehhanism. Maté rõhutab, et ärevus võib olla seotud sügavate rahuldamata emotsionaalsete vajadustega, nagu näiteks vajadus turvalisuse, kiindumuse või emotsionaalse toe järgi. Tema traumakeskne lähenemine rõhutab trauma mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele. Ka neuroteaduslikud uuringud näitavad, et trauma võib ajutegevust põhjalikult mõjutada.
Dr Gabor Maté selgitab toimetulekumehhanismi järgnevalt. Kui laps on üksi ja tunneb hirmu, siis on see vajalik selleks, et vallandada nutt ja anda sellega vanemale märku, et laps teda vajab. Probleem tekib siis, kui vanematele on õpetatud nutu peale last sülle mitte võtma. Loomulik hirm, mis tekitab nuttu, peaks tavapäraselt kohale tooma vanema ja lõpetama sellega ärevuse, talletub nendel hetkedel väikestesse kehadesse. Ja seesama talletunud ärevus võib olla tegelik põhjus täiskasvanueas hetkedel, kui kogeme ärevust ilma otsese välise ohuta.
Kontrolli alt väljunud ärevus võib inimest väga mõjutada
„Kui ärevus väljub kontrolli alt ja muutub ärevushäireks, võib see avaldada tõsist mõju inimese igapäevaelule ja tervisele. See võib viia paanikahoogudeni, tuues endaga tihtipeale kaasa südamepekslemise, hingamisraskused ja tugeva hirmu,“ kirjeldab Helen. Ta toob mõned näited, mida igaüks saab ärevuse leevendamiseks ise ära teha:
· Hingamisharjutused ja lõdvestustehnikad võivad ärevust vähendada.
· Mõtete suunamine aitab ärevatel mõtetel minna lasta ja neid ümber hinnata.
· Regulaarne füüsiline liikumine on tõestatud viis meeleolu parandamiseks.
· Tervislik toitumine ja piisav uni mõjutavad positiivselt vaimset tervist.
· Sotsiaalne tugi ja suhtlemine lähedaste inimestega aitavad stressi leevendada.
· Eneseabiressursid, nagu eneseabiraamatud ja rakendused, võivad pakkuda viise ärevusega toimetulekuks.
· Teraapiad tegelevad ärevuse algpõhjustega ning seeläbi aitavad end paremini tunda. Traumaga tegeledes on oluline koht somaatilistel teraapiatel. Mõiste „somaatiline“ tähendab „kehaga seotud“, somaatiline teraapia on teraapiavorm, mis keskendub keha ja meele ühendusele.
Dr Gabor Maté ütleb, et kui saada kontakti oma autentse minaga ja lubada ennast kogeda haavatava olendina, kes me kõik oleme, võivad paljud meditsiinilised seisundid taanduda või isegi täielikult kaduda. Ta on näinud seda liiga tihti, et selles kahelda. Trauma on endaga kontakti kaotamine, tervis on endaga kontaktis olemine.
Helen lisab, et kui püsiv, kõikehõlmav või ülemäärane ärevus häirib igapäevaelu, olgu see siis koolis, tööl või sõpradega – see on ärevushäire märk ja tuleks otsida abi. Tõsisematel juhtudel tuleks pöörduda arsti poole, aga suureks abiks on erinevad teraapiad ja praktikad.
Helen rõhutab, et tähtis on meeles pidada, et ärevus on individuaalne ja tegevuskava peaks olema kohandatud konkreetsele inimesele, võttes arvesse tema vajadusi ja olukorda. Ärevusega tegelemine nõuab sageli aega ja pühendumist ning professionaalne abi võib olla oluline osa tervenemisprotsessist.
Loe artiklit SIIN.